Päev 1

Sõit Danasse. Matka algus. Keerulisem kui võinuks olla.

Hommik

Ärkasin vist mingi 7:30. Liivatorm, mis eelmisel päeval päikest varjutas ja aknast välja vaadates fantaasiale väga palju ruumi tekitas, oli päris mitu sammu tagasi astunud. Sain kinnitust, et ka siin riigis on taevas sinist värvi ja et linn ei ole ühtlaselt kollane, nagu vanad fotod pildialbumis. Siiski, kuna looduslikku kivi kasutatakse siinmail ehituses palju, peab linnapildis domineerivaid värvitoone otsima praekapsa värvikaardilt. Teatavat vaheldust pakuvad kauguses päikest peegeldavad klaasist pilvelõhkujad ja hotelli ümbruses kõrguvad küpressid.

Rõõmustan, et keha on seedeelundkonna äratuskella suutnud varajaseks sättida ning nii õnnestub mul veel viimast korda tsivilisatsiooni sanitaartehnilisi hüvesid nautida. Nüüd on julgem hommikusöögilauas tassi kohvi nautida.

Lähen trepist alla, hotelli esimesel korrusel asuvasse söögisaali. Tosinkonna lauaga ruumis on hommikust söömas peale minu veel üks inglise keelt kõnelev paarike. Kühveldan enda taldrikule ahnelt munaputru, praetud vorstikesi, köögivilju ja hummust, sekka ka paar tükki araabia leiba. Kuna lõunasöögi plaan (tegelikult kogu päeva kava) on täiesti lahtine, siis pole ka võimalik ennustada, millal avaneb järgmine võimalus süüa – masin tuleb korralikult täis tankida. Tahke kütuse loputan alla klaasi mahlaga, kuid sisetunne ütleb, et ansamblis on süsivesikud ikka veel alaesindatud. Valan endale tassi kohvi ning haaran kandikult paar muffinit. Ebavajalikult detailne hommikusöögi kirjeldus on sellega lõppenud.

Jagan hotellitoas lahtiselt vedeleva kola matkakoti ja linnakoti vahel – vastavalt sellele, kas järgnevate päevade jooksul on mul plaanis midagi neist kasutada või mitte. Leppisin eile hotelli administraatori, Mr. Ayyad-iga, kokku, et linnakott jääb hotelli pagasiruumi minu naasmist ootama: “One week, one month – it’s okay, sir!“, kinnitas Mr. Ayyad, “it’s free, sir!“. Skanneerin paranoiliselt tühja hotellituba ning kuna tulemus püsib muutumatu, olen valmis end lõplikult sisse pakkima.

Kuigi hommik on jahe, siis jätan selga ainult õhukese päikesepusa – tundes oma termodünaamika eripärasid ning arvestades eesootavat 3-kilomeetrist jalutuskäiku bussifirma esindusse, olen kindel, et pikalt külmetama ei pea. Matkasaapad jäävad samuti oma aega ootama – teekonda alustan kergetes “Merellides” – Crocsi-laadsetes poolkinnistes sandaalides(???), mida kannan matkal puhkehetkedel ning milles olen plaaninud linnapuhkusel tänavatel tolmu üles keerata. Merellid on juustutüki kombel väikseid auke täis ning tänu sellele mõnusalt hingavad – parim valik bussi- või lennureisi möödasaatmiseks. Olen kindel, et matkasaabastes jõuab jalg haududa küll ja küll.

Liigun alla tuttavast trepist ning vastuvõtulaua juurde jõudes tervitab mind Mr. Ayyad: “Good morning, sir! How did you sleep today?”. Tänan Mr. Ayyadi küsimuse eest ning kinnitan, et olen pikaks matkaks hästi puhanud. “It will be here, it’s safe!” näitab Mr. Ayyad mulle pagasiruumi, mille põrandalt leian kiiresti sobiva koha oma linnakoti jaoks. “Good luck, Mr. Nikolas! I will be waiting for you!” lausub sõbralikult Mr. Ayyad minu kätt surudes. Toksin Google Mapsi otsingulahtrisse “JETT Abdali” ning astun hotelli uksest välja.

Kurat

Hakkan, telefoniekraanil noolekest jälgides, Mr. Ayyadi soovitatud bussifirma esinduse poole astuma. Tänav läheb sik-sakina hotelli juurest alla. On pühapäeva hommik, umbes 8:45. Linn on üllatavalt rahulik, kuid autosid siiski liigub. Flirtides signaalitavad taksod näevad suure seljakotiga turistis potentsiaalset klienti, kuid minu sõit jätkub siiski Jalkswageniga. Olles laskumisega ühele poole jõudnud, näen, et edasine teekond eeldab minult umbes samasugust tõusu. Navigatsioonirakendus paneb mind valiku ette – kas teha samasugune kelmikas sik-sak tõusvas joones või valida brutaalne trepp, mis lööks tõenäoliselt ka seljakoti puudumisel higi lahti. Jään kindlaks oma põhimõtetele – kui on võimalus käia trepist, tuleb seda kasutada. Tunnen, kuidas pulsinumber vaikselt kasvab ning üsna pea tekib sellesse natüürmorti ka paar kipitavaid reisi. Natüür minus õnneks päris surnud ei ole, kuid eile õhtul Corner Pubis joodud õlled annavad nüüd tunnistust elektrolüütide tasakaalust (või selle puudumisest) kehas. Ühel õnnistet hetkel saab lõputuna näiv trepp siiski otsa ning jalutuskäik jätkub horisontaalsel tasandil. Mõtlen endamisi: kas oleks pidanud ehk kella peal matka tegevuse käima panema – oleks saanud tõusumeetrid kirja… Ah, ei viitsi.

Teel JETTi kontorisse näen lopsakat rohetavat aeda, mille keskelt turritab kivist hoone – see on kunstimuuseum. Kuskil siin aias peaks olema ka küllusliku brunchi-menüüga kohvik. “Peaks siit läbi käima, kui linnas tagasi olen. Vähemalt kohvikustki“. Loen kõndides kasse, sest tegin sellest endale eile lolli meelelahutuse: loendan kasse ning pean eraldi arvestust oranžide isendite üle. Tulemused kannan Monale ette. Kunstimuuseumi juures oli vist 1/10, edasi ei mäleta.

Mõningase seiklemise järel jõuan JETTi juurde. Sees on pikk ootesaal, kus ühel pool rida metallist toole ja teisel kahekohaline arv kassasid. Ainult kolmes on teenindajad. Mul on vaja saada Tafilahsse, millest lühikese bussisõidu kaugusel on Dana – väike külake, kust peaks algama juba päris seiklus. “We don’t have a bus to Tafilah. You have to go to the South Bus Station.” Mr. Ayyad eksis, JETT ei sõida Tafilahsse. “Kuradi pe*se, oleksin võinud siis kohe bussijaama Uberdada. Nüüd võtan Uberi nagunii” – South Bus Stationisse juba tunni ajaga ei kõnni.

Õnneks on taksod Ammanis odavad ja neid on palju. Suure tõenäosusega oli see kollane Toyota, mille armatuurlaud on kaetud karvase mini-vaibaga, millel seisab suurelt “TOYOTA“. Juht kuulab araabia-keelset palvuselaulu? – see meenutab mulle midagi, mina päevasel ajal minaretitornidest mängitakse. Tõenäoliselt ka suitsetab ja kui takso interjörile panuseid teha saaks, tooks “pooltäis tops jahtunud kohvi” sulle kindlalt võidu.

Marsa Tafilahsse

Kell on natuke peale 10-t, kui jõuan bussijaama. Olen nördinud, et raiskasin tund aega, sest see on tund aega vähem matkamist, mida tänase päevaga teha saan. JETT-i soovitas mulle Mr. Ayyad, kuid tema peale ei saa ma vihane olla – tegu on väga lahke ja abivalmi inimesega ning olen kindel, et ka antud soovitus oli tehtud heas usus. Tagantjärgi mõeldes ei oleks ma midagi teisiti teinud – kohalike soovitused peavad enamasti paika ning Jordaania on ka selline riik, kus peatus.ee lehelt juba bussiaegasid ei otsi.

Taksost välja ronides näen ma lõputut perroonide merd, mille ääres kui räsitud valged laevad pargivad marsruuttaksod – “marsad“. Olen lapsepõlves sõitnud marsaga Tartus kesklinnast Lõunakasse või Eedenisse, kuid eesootav kogemus saab olema marsasõit sterodidel. Kõik marsad näivad ühtemoodi ning silma pingutades ei jõua ma selgusele, kas peaksin püüdma leida nende küljest silte, liininumbreid või muid asitõendeid sõidu sihtpunkti kohta. Suundun lähima marsa juurde, mille juures asjatavad kaks meest, kes müüvad sisenejatele pileteid (või õigemini võtavad neilt raha, pileti võib igaüks juurde mõelda).

“Marhaban! Tafilah?“, pärin ma meestelt. “This one!” – viipab mees teise marsa poole. Lähenen teisele marsale ja sealsete asjapulkade tähelepanu fokuseerub minul: “Where you going, friend?“. – “I need to get to Tafilah, I want to go to Dana“. – “We go to Dana!“, kinnitab mulle üks asjapulkadest. Olen skeptiline, sest minu teada otse Danasse busse ei lähe. Pooleldi konsensuslikult topitakse mind marsa uksest sisse, küsides sõidu eest 10 dinaari, mis teeb umbes 12 EURi. Rahmeldamisest jääb mulje, et marsa hakkab kohe liikuma ning jõuan korraks rõõmustada, et sain ikka õigel ajal jala ukse vahele. Kiiret aga pole (veel) kuskile.

Marsa uksest sisse sulpsates näidatakse mulle suunda kõige tagumise istmerea poole. Kooliekskursioonidel sõitsid lahedad kutid ikka tagareas, nii et olen asjade käigust meelitatud. Minu egotripi rikub ära mu 70-liitrine seljakott, mille jaoks eraldi pagasiruumi pole ning seega jääb see keset vahekäiku kõikide läheduses istuvate kaasreisijate tuju tõstma. Eriti nende, kellele see kurvilisel teel sõites peale vajub või kellel peaks tekkima vajadus väljapääsu poole ronida.

Bussis on veel vabu kohti ning ei lähe kaua, et aru saada, et stardiaeg on otseses seoses bussi täituvusega. Natuke loodan, et piirdutakse vaid istekohtade täitmisega, sest elava kujutlusvõimega inimene oskaks siin inimesi laduda ka vahekäiku ja istuvate reisijate peale. Õige pea pressitakse täis ka kohad minu kõrval. Minu vastasnurgas istub kleenuke teismeline poiss ning meie vahele mahuvad veel kaks parajalt prisket (noor)meest. Saan taaskord kinnitust, et tervik on suurem kui osade summa ehk et nelja inimese mugavaks eksisteerimiseks läheb vaja natuke rohkem kui neli istekohta. Seepärast on ka minu telk 2-kohaline.

Kitsastes oludes starti oodates kasutan aega, et veenduda marsasõidu tegelikus sihtkohas- teen juttu naabriga, kes minu õnneks räägib üsna hästi inglise keelt. Näitan Google Mapsis vaheldumisi Danat ja Tafilaht ning lühikese mõttepausi järel kinnitab naabrimees noogutades, et buss tõepoolest suundub Danasse. Olen positiivselt üllatunud, sest sel moel õnnestuks mul osa hommikul kaotatud ajast tagasi võita. Äkitselt lükatakse valjuhäälse “Yalla-yalla!” saatel marsa uksest sisse viimane õnnelik ning sõit võib alata. Liikumine ei kesta aga kaua, sest teeme peatuse esimese tankla juures, et näljasele marsale natuke kaeru visata. Lühikese pausi järel asume siiski uuesti veerema ning peagi jõuame linnadžunglist välja lageda kõrbe vahele, kus marsa saab vabalt kapata.

Sõit

Marsa lippab vaevaliselt, aga järjekindlalt mööda Desert Highway-d, mille äärde jääb lennujaam, mille vahendusel Jordaaniasse saabusin. Sellega lõppeb tuttav ümbrus ära ning teravdan tähelepanu, et asuda registreerima, kuidas siis üks tavaline Jordaania maastik välja näeb. Maantee on neljarealine ja sirge, nii et tõenäoliselt jõuaksime kohale isegi siis, kui bussil rool küljest ära kukuks. Vastassuunas liigub palju kaupu – veokeid tuleb nii üksikult kui pikkades kolonnides, mida saadavad vahel politsei maasturid, kuulipildujad katusel. Tahked kaubad tulevad merekonteinerites, vedelaid veetakse tsisternides; palju on kütuseautosid. Tee ääres pargib hulgaliselt kastiga maastureid, kastid täis isuäratavalt riita laotud lillkapsaid, baklažaane, suvikõrvitsaid ja lapse rusika suuruseid rediseid. Mõned kastid rohetavad rooma salatist, porrust ja mahlastest peterselli kimpudest. Tahan selle kõik ära süüa – 5 kärutäit köögivilju päevas.

Maantee kõrval on läbivaks märksõnaks ikkagi kõrb, mille trööstitul maastikul on leidlikud jordaanlased leidnud võimaluse püstitada kasvuhooneid ja rajada põlde. Pealinnast eemaldudes jääb neid aga järjest vähemaks ning edasi annavad vaadetele tooni arvukad loomakarjad. Enamasti on need kitsed ja lambad, harvemini kaamlid. Suuri asulaid maantee ääres pole, kuid teatava regulaarsusega esineb vahepunkte, kus on enamasti esindatud koolimaja, autoremonditöökoda, pood ja tankla. Iga loetletud asutuse ees asjatavad ka inimesed – tundub, et tegevust jagub. Nimetatud mini-asulad ja loomakarjad kipuvad korduma nagu sümbolid slotimasina ketastel, kuid erinevalt kasiinost ei ole kitsal marsa tagaistmel sel hetkel minus grammigi hasarti. Tunnen, kuidas silmalaud muutuvad raskeks ja pea hakkab tahtevastaselt enda ees teri nokkima. Saan aru, et vastupanu on asjatu ning lasen asjadel omasoodu minna. Magusa põõnamise katkestab valu kaelas, sest viimane muutub magades süldiks ja ei suuda enam pead õieti toetada. Kohendan siis asendit ja lasen sellel kõigel taas korduda.

Väikeste ampsudena kogutud uneminutid on siiski tõhusad ning õige pea tunnen, et suudan nüüd süldist uuesti inimeseks muutuda. Kasutan aega, et teha ära hispaania keele harjutused Duolingos – järjestikuseid päevi on kogunenud juba üle 400 ning nõnda võimsat sprinti oleks patt katkestada. Oleme vahepeal läbinud ligi 130 kilomeetrit, kui marsajuht otsustab teha puhkepeatuse ja kõik marsasse pakitud inimesed saavad võimaluse veerand tundi jalgu sirutada ja poes käia. Reisijad ostavad jäätist, limonaadi ja krõpsu; mina kasutan aega, et leida WC. Peagi oleme taas oma kohtadele pakitud ning kaasreisijad on saanud jälle rõõmustada, et olen otsustanud nii suure seljakoti endaga kaasa võtta. Minu naaber aga informeerib mind, et bussijuhiga jutustades selgus, et buss siiski sõidab Tafilahsse ja võtab sealt teist teed pidi suuna tagasi Ammani poole, seega pean Dana-sse jõudmiseks läbi tegema veel ühe marsasõidu (õnneks lühikese).

Tafilahsse on veel 45 kilomeetrit, kui buss lahkub peateelt väiksemale maanteele. Täiesti inimtühjas kohas ootavad tee ääres bussi kaks meest, kellele pakutakse lahkelt võimalust püsti seistes sõiduga liituda. Nende õnneks läheb peagi täpselt sama inimtühjas kohas ka paar inimest maha, seega yin ja yang on jälle harmoonias. Vahepeal on maastik muutunud mägisemaks ning märkan oma vasakul käel mitutkümmet tuulegeneraatorit entusiastlikult tuule käes pöörlemas. Märke inimtegevusest tekib järjest juurde ning sisetunne ütleb, et oleme sihtkohale lähedal. Inimesi pudeneb tasapisi marsa pardalt maha ning peagi tõuseb püsti ka minu naabrimees. Sirutan ämbliku kombel oma kõverdatud koivad laiali ja olemine läheb kohe palju vabamaks. Naabrimees vahetab bussijuhiga paar sõna juttu ning tuleb siis korraks minu juurde tagasi. Selgub, et kuigi mehel on tulnud aeg maha minna, palus ta bussijuhil teha mulle õiges peatuses märguanne jalastumiseks. Tänan lahket naabrimeest abi eest ning hingan natuke kergemalt, sest peatusi on siin palju ja seda, millise peatuse juures bussijaam asub, ei pruugi ma suuta kiiresti tuvastada.

Tafilah

Tafilah algab arvukate ühekorruseliste kivist elumajadega. Ei puudu ka kool, autoremonditöökoda ega tankla. Marsa roomab ähkides mööda linnakese äärt – mägine maastik teeb masina elu raskeks. Ühe järjekordse peatuse järel keerame me ühele suuremale tänavale ning tundub, et liigume linna südame poole. Nüüd kihab tänav inimestest, loomadest ja autodest. Tänavad on ääristatud poodide ja äridega: siit saab osta vaiba, uued rehvid, prillid ja paratsetamooli, rääkimata jäätisest ja limonaadist; saab saata kirja või sõlmida Sat-TV lepingu. Meeletu sagina sees hakkab marsa signaal kõvasti kasutust leidma ning ühel hetkel leian end mõttelt teha elus pööre ning hakata Jordaaniasse varuosadena autode signaale tarnima. Sellise pruukimise juures peaks kliente olema jalaga segada. Äkitselt peatub buss tänava ääres ning bussijuht viipab ja hõikab mulle midagi araabia keeles. Mõistan, et on tulnud aeg marsaga hüvasti jätta, ning leida uus, mis viiks mind Danasse.

Marsa uksest välja astudes leian end ikka sellelt samalt elavalt pulseerivalt tänavalt. Minu ümber toimub korraga nii palju, et ka kõik mu meeled koos ei suuda tervet pilti täielikult hoomata. Sõiduteel püüavad autod viljeleda kahesuunalist liiklust, mis takerdub pidevalt kaootiliselt siblivatesse inimestesse ja koduloomadesse ning tee ääres parkivatesse autodesse. Tänava kohal hõljuv õhk, nagu ka minu trummikiled, vibreerib signaalitamisest. Tänav on inimesi täis: enamus neist lähevad või tulevad kuskilt, paljudel on käe otsas poekott, lastel seljas ranitsad. On küll pühapäev, kuid minust tuhiseb mööda väga palju erinevas vanuses koolijütse ning hakkan kahtlustama, et Jordaania koolinädal kulgeb natuke teistmoodi kui Eesti oma. Hiljem annab kiire guugeldamine sellele kinnitust: Jordaania lapsed käivad koolis pühapäevast neljapäevani.

Paljud lapsed, aga ka mõned täiskasvanud, ei suuda varjata oma huvi suure seljakotiga välismaalase vastu ning sellest järeldan, et ju siis minusuguseid turiste siia liialt palju ei satu. Esimesena kõnetab mind, möödudes, 40-ndates mees, kes ulatab sooja käepigistuse ja sõnab “Welcome to Jordan!“. Seejärel panevad mitmed koolilapsed proovile oma võõrkeele oskused: “What is your name?” – “Nikolai” – “Wooooooooowww!!“. Tundub, et kohalikele kõlab minu nimi õige eksootiliselt. Inimesed uurivad ka, kust-kaugelt ma pärit olen: “Where you from?” – “Estonia” – “Aaah Australia??” – “Estonia, Europa“, püüan ma selgitada, “aaah Europa…ok“. Kuigi seda viimast dialoogi tuleb minu reisi jooksul ette kümneid kordi, leidub siiski ka üksikuid kohalikke, kellele Estonia täitsa võõras ei ole.

Vaatamata sellele, et inglise keele ja geograafia minutid kohalikega pakuvad palju lõbu mõlemale osapoolele, on mul siiski ajada tähtsamaid asju – bussijaama ei paista kusagilt ja ilma seda leidmata ma Danasse ei jõua. Tõmban oma mõtetes paralleele telekapuldi otsimisega – kui seda laua peal pole, siis on aeg hakata vaatama IGALE POOLE. Olles nii mõnegi mõttelise diivanipadja teistpidi keeranud, mõistan ma lõpuks uurida oma seljatagust – piki tänava äärt jookseb kivimüür, mis ulatub mulle rinnuni. Nõjatun ettepoole ja sirutan oma kaela pikemaks – teisel pool müüri haigutab mõni meeter vertikaalset tühjust, mille lõpetab lage parkimisplats. Parkla ühte nurka on, nagu kassid päikese kätte, kogunenud 3 marsruuttaksot. Kuigi olin oma peas bussijaama natuke teistsuguseks, suursugusemaks mõelnud, tundus see siiski samm õiges suunas, seega asusin kärmelt parklasse viivat treppi otsima.

Marsa Danasse

Minu marsasõit Danasse algab üsna sarnaselt hommikuse stardiga Tafilahst – kõnnin esimese marsa juurde ning küsin bussijuhilt Dana kohta. Härra juhatab mind teise naabruses asuva bussi poole, mille juht samale küsimusele vastuseks jaatavalt noogutab. Lühikese dialoogi käigus selgub, et sõit maksab 1 dinaari (1.2 EUR) ning bussi rattad võiks veerema hakata juba varsti, umbes 15 minuti pärast. Kuid sarnasused hommikuse sõiduga ei ole veel lõppenud – saan kiiresti aru, et ka see buss ei taha pooltühjalt välja sõita ning et Jordaania 15 minutit ei ole sama pikad kui Eesti omad. Õnneks sel korral olen saanud endale luksusliku üksiku istekoha otse ukse kõrval, kust immitseb värsket õhku ning on mitmekülgseid võimalusi oma koibade laili laotamiseks. Seljakotil on kahjuks vedanud vähem ning selle saatuseks jääb taaskord loksuda vahekäigus, kus on küll ukse läheduse tõttu seekord natuke rohkem ruumi.

Nagu ka tänaval, on inimesed bussis väga uudishimulikud ning skaneerivad mind koheselt pilkudega üle niipea kui oma jala bussi tõstan. Enamus reisijaid on naised, kes istuvad kas kõrvuti või siis üksikult, kuid kindlasti mitte võõraste meeste kõrval. Erandiks selles soolises segregatsioonis on üks abielupaar, kes istuvad kahekesi minu kella 8 suunal. Nii mees kui naine naeratavad soojalt ning mõne minuti möödudes võtab meespool julguse kokku ja tervitab mind. Kõlab külalislahke “Welcome to Jordan!” ning siis juba, keeleliste võimete piires, küsimused minu reisi kohta. Omalt poolt oskan kohalikus keeles lisada “jameel“, millega tahan öelda, et Jordaania on ilus maa. Kogu vestluse käigus tõlgib mees minu öeldut ka oma naisele, kes aeg-ajalt annab omapoolset sisendit järgnevateks küsimusteks. Vestluse lõpetuseks lubab mees mulle märku anda, kui saabub minu aeg maha minna.

Jutustades kaovad minutid märkamatult ning peagi avastan, et lubatud veerandtund on juba korrutatud kahega. Selle aja sees on reisijate seltskonnaga liitunud 3 noormeest, kes võtavad sisse kohad vahetult bussijuhi taga, ning kaks pooleteisekilost kilekotti kohaliku lameleivaga, mis ulatatakse bussijuhile akna kaudu ning rändavad sealt sujuvalt nimetatud noormeeste sülle. Lisandunud on ka üksikuid mehi-naisi, kes leiavad kohad bussi kaugemas otsas. Kuna marsa täituvus pole jätkuvalt sajaprotsendine, vaikib marsa mootor kui vande andnud munk. Kasutan jõudehetke selleks, et oma kaamera mälus kvaliteedikontrolli teostada ning kõlbmatuks tunnistatud piltide arvelt vaba ruumi suurendada. Meditatiivset vaheldust pakub naabruses parkiva marsruuttakso juht, kes suure hoole ja armastusega oma sõiduki tulesid ja peegleid lapiga läikima lööb. Tsirkulaarsed, pehmed käeliigutused mõjuvad hüpnootiliselt ja tunnen, kuidas muremõtted lahustuvad ning aeg peatub. Meenub ütlus: “On kolm asja, mida võib lõpmatuseni vaadata: voolav vesi, elav tuli ja see, kuidas keegi tööd teeb“.

Minu zen-rännaku katkestab järjekordse reisija saabumine, kelle selja taga bussiuksed end suletud asendisse voldivad ning bussijuht, heites pilgu üle õla, deklameerib midagi valjult salongi suunas. Peagi käivitub, väikese turtsumise järel, ka torisev marsa mootor, mis nähtavasti lootis tänast päraslõunat põõnates mööda saata. Vaatan kella ja tõden, et olles umbes tund aega oodanud, oleme lõpuks Dana suunas liikvele asunud. Lisaks registreerin ka asjaolu, et ühe kohaliku minuti pikkuseks on neli Eesti minutit. Pahur marsa ruleerib parklast välja vaiksele kõrvaltänavale, mis suubub varsti mulle juba tuttavale suuremale tänavale. Inimeste ja autode liikumine on jätkuvalt kaootiline ning marsa on sunnitud endale, valju signaali abil, tähelepanu ja eesõigust nõudma. Kümnekonna (Eesti) minuti pärast hakkavad hooned ja inimeste massid tänava ääres kokku kuivama ning marsa jõuab Tafilah äärele.

Sõit

Marsa liikumine kajastub eelkõige oigava mootori dramaatilistes aariates, samal ajal kui maastik akna taga vahetub palju aeglasemalt kui mootori hääled arvata lubaks. See on ka arusaadav, sest marsal on käsil kaugeltki mitte esimene aastakümme siin ilmas. Ka maastik on Tafilah ümbruses muutunud palju reljeefsemaks ja hakkab üha rohkem vihjama sellele, mis mind Danasse saabudes ootab. Kui järsud nõlvad ja silmapiiri varjavad tõusud panevad mind oma istmel meeldivas ootusärevuses nihelema ja aknast välja piiludes pead keerama, siis marsa jaoks tähendavad need vaated eelkõige valu ja ränkrasket tööd.

Maapind on kiilakas ja kivine ning tundub suuresti elutu, kuid pealtnäha karmide olude kiuste leidub siin-seal suuremaid ja väiksemaid puhmaid, põõsaid ja isegi männisalusid. Inimasustuse läheduses lisanduvad orkestrisse palmid, küpressid ja oliivipuud. Tee, mida mööda tubli marsakene veereb, ei ole sugugi nii sirge ja lai kui enne. Suurt rolli mängivad siin üha reljeefsemad pinnavormid, mis ei ole tee-ehitajatele palju valikuvõimalusi jätnud. Lisaks on piirkonnas hulganisti külasid ja külakesi, mille elanikud tahavad kasutada moodsa ajastu autotranspordi võimalusi, seega asulad tuleb kuidagi omavahel ühendada. Siinkohal hakkan enda öeldus kahtlema, sest ma ei saa kindel olla, et külad olid siin enne maanteed või vastupidi. Muna-kana probleem.

Külade lainel jätkates, on need enamasti pisikesed ja asuvad otse tee ääres. Üldpildis domineerivad ühekordsed kivist elumajad. Majade katused on lamedad ning sageli on nende nurkadesse jäetud “vuntsid” – metallarmatuuri jätkud, mis minu loogika järgi peaks eeldatavasti võimaldama tulevikus teise korruse lisamist. Seda võimalust kasutatakse aga pigem harva ja nii jäävad “karvaste” nurkadega katused kõikjal silma. Samuti on harvad juhud, kus oleks vaeva nähtud maja juurde kuuluva krundi piiritlemisega – aedasid on vähe ja enamasti on tegu aedikega, mille sees loomi hoitakse. Praktilisus on silmailust tähtsam ja nii on majad ümbritsetud sellega, mida pererahval vaja läheb – kitsed, koerad, kanad, kalkunid, viljapuud ja -põõsad, veekanistrid, pesunöörid, vanad diivanid, autorehvid ja lõputu assortii muud kola, mille vajalikkuse üle võib juurelda. Siinkohal tekib mul tunne, et olen kohalikest majapidamistest liialt lohaka pildi maalinud ja kiirustan kinnitama, et see ei olnud mu eesmärk. Lõppude lõpuks on roosipeenarde ja golfimuru pidamine Jordaanias palju keerulisem kui meil siin.

Kõikides sellistes külakestes, mida eespool kirjeldasin, teeb marsa ka peatuse, seega lühikesena tundunud 10 kilomeetri läbimine venib oodatust oluliselt pikemaks. Ühel hetkel tekib minu paremale käele aukartustäratavalt suur org, mis jookseb, kord lähenedes ja siis eemaldudes, teega paralleelselt. Ka minu matka alguspunkt peaks asuma paremal pool teed ning algama oru servalt. Võtan rinnakotist akupangaga ühendatud telefoni ning kontrollin oma teooriat Google Mapsis: tõepoolest, kaardivaade on täis pikitud Danaga seonduvaid maamärke, kuid seda õiget kohta bussilt maha hüppamiseks on raske prognoosida. Heidan lootustandva pilgu oma uue tuttava poole, kellega sai sõidu algul üksjagu juttu puhutud ning küsin lühidalt “Dana?“. Mees raputab pead ja etendab kätega ootamise märguannet ning hõikab seejärel midagi lühidalt bussijuhile. Umbes kümnekonna minuti pärast teeb buss järjekordse peatuse ning seekord hõikab mu uus tuttav: “Go, my friend!” – “Shukran lak! Ma’as salamah!“, tänan ma lahket kaasreisijat ning ka bussijuhti, mille peale pöördub reisijate hulgas nii mõnigi imestunud pea.

Jalutuskäik Danasse

Hüppan maha ristmikul, mis on tekkinud ühe väikese tee hargnemisel maanteest paremale. Maantee jätkab oma kulgu läbi asula, kuid sinna mul asja pole. Ristmiku ääres on ka julgustavad teeviidad, mis juhatavad Danas asuvate majutusasutuste poole ning kuna mõningad nimedest tulevad mulle tuttavad ette, saan aru, et olen võtmas õiget suunda. Lülitan sisse oma GPS-i ja mõõdan ära vahemaa külani – ligikaudu 2 km. Iroonilisel kombel tundub, et võiksin selle läbida kiiremini kui 10 km marsaga, sest äsja lõppenud sõit võttis umbes tunni. Keeran end näoga väikese kõrvaltee suunas ning asun siis tasapisi Dana poole vantsima. Pea käib otsas ringi nagu tuulelipp tormi käes, sest ümbrus on põnev ning kuskil siin peaks ju olema ka selle matka esimene wadi (kuivanud jõesäng), millest algavad minu edasised vallutused.

Tee on kitsas ja käänuline kuid asfalteeritud. Kõrgus langeb minu liikumise suunas sujuvalt, aga järjepidevalt. Maastik kummalgi pool teed on nagu öö ja päev: paremal käel saadab mind ustavalt kaljusein, mis algul küll meenutab rohkem künkanõlva, kuid tõuseb siis märkamatult järjest kõrgemale, samal ajal kui tee, millel kõnnin, langeb. Vasakul käel toimuvad aga pidevad muutused – ümbrus on lage ning vaheldusrohke. Olles 5 minutit kõndinud, märkan ma vasakul pool väikest surnuaeda. Kalmistu on ümbritsetud madala kiviaiaga, milles on mitu sissepääsu. Tagasihoidlikud heledast kivist hauakivid asetsevad üsna tihedalt koos ning nende paigutuses on teatavat korrapära. Kalmistu ala on kaldu, teest eemale. Langev maastik avab vaate kaugusesse, kus silmapiiril ripub salapärane, õrn ja valkjas loor ning hakkavad tasapisi joonistuma esimesed märgid lähedalasuvast wadist. Pole üldse kõige kehvem koht, kus oma igavest und magada, mõtlen endamisi. Klõpsan oma retke esimesed pildid ning hakkan siis mööda tee äärt edasi astuma.

Paremal teeserval kohtan eeslil sõitvat vanameest, kes uurib mind uudishimuliku pilguga samal ajal kui loomake rühib minuga vastupidides suunas, mäest üles. Vanamees on laotanud endale istumise alla mitmekordselt kokkuvolditud värvikireva pleedi, lisaks on eeslikese selga kinnitatud ka mõned moonakotid. Tervitan meest ning küsin luba pildistamiseks, kuid mehe taip on välkkiire ja ta leiab selles pakkumises koheselt potentsiaali raha teenimiseks. Naeratan laialt ja keeldun, sest tunnen end sel hetkel lolli turistina ja need on kingad, milledesse ma reisi niivõrd varajases faasis veel astuda ei taha. Võib-olla hiljem.

Olles vaevalt 50 meetrit edasi kõndinud, läheneb mulle selja tagant küllaltki hoogsalt uuemapoolne musta värvi Toyota, mis peatub järsult minu kõrval ning allakeritud aknast ilmub nähtavale päikeseprillides umbes minuvanuse mehe pea. “Welcome to Jordan, my friend! Do you need a ride?“, pakub kohalik mulle lahkelt küüti. Kõrvade vahel toimub kiire kalkulatsioon, mille kohaselt on mul Danasse maksimaalselt kilomeeter veel ning seetõttu ei näe ma küüdil väga suurt mõtet. Keeldun viisakalt, mille peale juht lisab: “You are very welcome here in Jordan! Everybody in this country will help you, my friend!“. Tänan toredat meest veel kord ning südame alt läheb sellisest külalislahkusest soojaks.

Jätkan liikumist ning järgmiseks tekib minu vasakule käele väike koolimaja. See on madal kivist hoone koos paari veel pisema abihoonega. Kooli territoorium, on ümbritsetud kõrge kivimüüriga, mis on kaunistatud vahvate laste joonistustega. Nagu hiljem märkan, siis kõik Jordaania koolimajad (ning üleüldse väga paljud riigiasutused) on kaitstud selliste müüridega, mille kõrgus võib küündida inimese suhtes koguni kahekordseks. Tunnid tunduvad koolimajas olevat lõppenud, sest kogu kompleks on hiirvaikne ning värava vahelt piiludes ei paista ühtegi hingelist. Vaikne on ka koolist natuke maad edasi üle tee asuv pisike politseimaja. Kuigi näiliselt ei toimu selles kaadris just palju, leiab tähelepanelik silm stseeni taustalt midagi, mis pupilli laienema paneks.

Maastik koolimaja taga langeb järsult ja laotab minu ette vaate wadile. Kuigi wadi põhja veel ei paista, on selle kõrged, kivised nõlvad juba üpris hästi eristatavad. Esmapilgul meenutavad need mulle Tähesõdade või Düüni filmides nähtud tundmatute planeetide kaljusid. Võin saladuskatte all öelda, et nii mõnedki stseenid nendest ja mitmetest teistest Hollywoodi linateostest on päriselt Jordaanias üles võetud, küll aga natuke eemal minu planeeritud marsruudist. Õhk wadi nõlvade vahel on küllastunud piimja uduga, mis pleegitab üksteise taga trepina paiknevaid nõlvu järjest heldamaks kuni need kaovad täielikult. Ka wadi kohal rippuv päikesekera on pooleldi udus lahustunud ja kahvatuvalge. Minu ümber valitseb õnnis vaikus ning isegi õhk tundub paigal seisvat. Kuigi niivõrd lummavast vaatest on raske silmi eemale keerata, sunnib halastamatult tiksuv kell mind uuesti liikvele – olen täna juba niigi palju aega kaotanud.

Koolimaja juurest lahkudes jõuan ma pika ja lauge vasakkurvi juurde, mille lõpus tervitavad mind vasakul pool teed kaks eeslit. Häbelikud loomakesed nosivad maast üksike rohupuhmaid, kuid suure seljakotiga võõrast märgates lõpetavad mälumise ning pööravad end näoga minu poole. Eeslikeste selja tagant hakkab paistma ka kauaoodatud Dana küla, kuhu viib langevas joones väikse siksakiga kõrvaltee. Kallakul kõndides hakkan rallisõitja kombel juurdlema oma rehvivaliku üle: “sõidan” jätkuvalt pehmete Merellidega, mis istuvad küll vabalt ja hingavad hästi, kuid 2 km lauget, ent pidevat laskumist on pannud päris palju survet jalataldadele ja varvastele ning mõningad piirkonnad juba tulitavad kurjakuulutavalt. Tagantjärgi tarkusena pidanuks bussilt maha hüpates panema kõvema seguga rehvid – matkasaapad – alla, kuid tahtsin veel nautida viimaseid värske õhu sõõme oma varvaste vahel ja nüüd siis pean arvestama kõrgendatud villiriskiga. Kui pea ei võta, siis võtavad jalad.

Dana

Dana on väike ja vaikne kivist külake. Enamus hooneid on ehitatud ühesugusest materjalist ning ka arhitektuur on neil ühtemoodi lihtne – tegu on kivist karpidega. Paljudel majadel on puidust uksed ja aknaluugid kinni, nagu magaks nad talveund – tegu on ikkagi veebruariga. Sama unine on ka tänav, mida mööda külasse patseerin. Kuigi korraks võib mõelda, et ka külaelanikud on nende kinniste luukidega majades pikka und põõnamas, hakkavad Dana asukad end siiski ükshaaval ilmutama. Esimesena tuleb mind tervitama üks tänaval jõlkuv suuremapoolne koer, kes mind nähes seisatab ja peidab seni lustakalt ripnenud keele suhu ning muutub tõsiseks, justkui kavatseks haukuma hakata. Õnneks tundub kutsa lihtsalt uudishimulik või mõtlik ning tema vokaalsed võimed jäävad demonstreerimata. Tänaval toimetavad ka inimesed: üks mees nokitseb oma majale teist korrust ehitada ja on ametis mördi segamisega; teine mees loputab voolikust voolava veega oma majaesist ja asub siis seda puhtaks harjama. Tervitan mõlemaid kohalikus keeles ning saan vastuseks laiad naeratused.

Kell on umbes veerand neli – oluliselt rohkem kui tahtnud oleks, kuid kaotatud aega taga nutta ei ole mõtet ja peab keskenduma esmatähtsale: söök, vesi ja matkasaapad. Kuigi ma ei ole nüüdseks juba 7 tundi söönud, on aju suutnud seda infot kalevi all hoida ja võimaldanud mul tegeleda olulisemate ülesannetega. Ent nüüd, üks hajameelne mõte söögist tekitab koheselt kõhtu vaakumi, mille ignoreerimine pole enam jätkusuutlik. Konsulteerin kiirelt Google Mapsiga, mis soovitab mul söögikohtadeni jõudmiseks otsesuunas liikumist jätkata. Peagi tekibki minu teele üks maja nurgale nõjatunud suitsetav mees, kes küsib inglise keeles, kas vajan öömaja. Vastan viisakalt, et alustan täna oma matka ja öömajast ei huvitu, kuid süüa võiksin küll. Mees lubab mulle ninaesise korraldada ning palub talle järgneda.

Astume tänavalt kõrvale, kitsasse majadevahelisse hoovi, mille keskel istub teine mees taburetil ja meisterdab midagi. Kuigi täpset töö iseloomu mul tuvastada ei õnnestu, on meisterdaja väga keskendunud ning ei märka meid lähenemas. Minu võõrustaja jõllitab meisterdajat korraks ning viskab talle seejärel iroonilise häälitsuse, nagu püüaks meest unest äratada. Meisterdaja tõstab ehmunult pea ning kaks meest peavad maha lühikese vestluse. “15 minutes, my friend!” kostab mu võõrustaja ning juhatab mind siis hoovi ääres asuvasse ruumi, mis tundub silma järgi korrapärase ruudu kujuga, küljepikkuseks 6-7 meetrit. Ruumi põrandat ning suurt osa seintest katavad erinevad vaibad, luues üllatavalt õdusa atmosfäri – minu varasemad kogemused seinavaipadega pärinevad hruštšovkadest ning tänu sellele olen pikka aega sellest sisustuselemendist halvasti arvanud. Terve tagumise seina ulatuses jookseb “euroalustest” ehitatud istumisase, mis on kaetud värvilise teki ning arvukate patjadega. Lebonurka täiendab lihtne metallist ahi ning vesipiip, mille magusat tubakalõhna suudavad mu ninasõõrmed toa tagasihoidlikust aroomipaletist üles leida. Ruumi seinte äärde on paigutatud mõned komplektid aiamööblit, mis tunduvad kõik omavahel erinevad olevat. Valin nende hulgast istumiseks sellise, mille juures on seinas pistikupesa, ning asetan seljakoti enda taha, seina najale.

Panen telefoni laadima ja kirjutan kaks rida Monale, kui tuppa astub juba tuttav mees ja küsib, kas soovin teed suhkruga või ilma – valin viimase. Mees uurib natuke minu matkaplaanide kohta ja üritab veenda ööseks jääma, kuna kell on juba üsna palju. Vastan, et soovin kindlasti täna mingid kilomeetrid kirja saada ja kuna kannan endaga kõike vajalikku kaasas, võin ööbida ka keset loodust. Lisaks tunneb mees huvi, kas mul on giid olemas, mille peale viipan oma GPS-seadmele – olen sinna laadinud kõikide matkaetappide marsruudid ning täiendavat kindlust pakuvad ka paberile prinditud tekstimärkmed. Mees noogutab mõistvalt ning lahkub, mina asun samal ajal veel viimast korda sotsiaalmeediat doomscrollima ja loodan, et eesseisev kõrbes müttamine päästab mind mõneks ajaks selle moodsa aja katku küüsist.

Möödub kümmekond minutit, kui taban end mõtlemast, et mis sorti sööki ma üldse ootamas olen? Ainus sellega seonduv dialoog puudutas tee magususastet, kuid rohkem detaile menüü kohta mul ei ole. Vastus saabub peagi, kui meisterdaja-mees siseneb ruumi taldrikutega: suurim neist on kaetud omletiga, millele järgnevad väiksemad taldrikud hummuse ja jogurtiga. Lisaks asetatakse lauale veel kausike rohelisi oliive, korv araabia leivaga ning loomulikult klaasist topsike tulikuuma teega. Kuigi ideaalis oleksin lootnud natuke toekamat einet, otsustan omleti lõppedes jätkata tankimist leiva ja määretega, et kasvatada söögikorra toiteväärtust. Tähelepanuta ei jää ka oliivid: kuigi “tavaelus” pean ma end suureks oliivisõbraks, rabavad minule serveeritud viljad ootamatult hapu maitsega ning lisaks ehib iga vilja suur lõhe, justkui oleks oliive lömastatud. Kahtlustan, et sedavõrd äkilises maitses on süüdi sidrun, kuna oliivide hulgas peidavad end ka mõned sidrunikoore tükid ning ka hapukuse noot kaldub pigem tsitruseliste oktaavi. Vaatamata ebatavalisele maitsele, suudan ma oliive siiski nautida, ehkki mitte ohjeldamatult kühveldades, vaid apteekri täpsusega hummuse- ja jogurtiampsude vahepeale doseerides.

Saabub hetk, kus tunnen end pardina talvise Anne kanali kaldal, keda on terve linnaosa käinud leivaga paksuks söötmas – see on signaal tankimise lõpetamiseks. Küll aga on mu klaastopsike ikka veel pooleldi täis nüüdseks juba leigemat, aromaatset, magustamata teed, mille kavatsen kindlasti lõpuni mekutada. Teed lürpides sean kõndimiseks valmis oma jalad: sõlmin seljakoti küljest lahti seal pendlitena loksunud matkasaapad ning otsin pesukotist välja paari varvassokke. Viimaseid kannan oma matkasokkide all varvaste hõõrdumise vähendamiseks: kuigi matkan laiema ninaga saabastes, on mu varvaste omavahelised suhted keerulised ja täis hõõrumisi ning sedavõrd temperamentsetele indiviididele jäävad ka kõige laiemad saapaninad kitsaks. Kuigi saapasse kolides jääb jalgadele märgatavalt vähem hingamisruumi, kallistavad Poola Tatrates ja Tour du Mont Blancil sissekäidud saapad jalgu täpselt nii nagu vaja ning mõtlen endamisi, et nüüd võib ju matkaga pihta hakata küll.

Tasun söögi eest 8 kohalikku raha, mis teeb umbes 9.60 €. Võrreldes koguste ja hindadega Ammanis on selle eine hind kindlasti krõbe, kuid vaeseks see mind ei tee ning mul on jätkuvalt tähtsamaid asju, millele keskenduda: pean hankima vett. Aja kokkuhoiu mõttes valin kõige lihtsama ja kindlama lahenduse ning otsustan osta pudelivett – seda on lihtne korraldada, sest juba paar majakarpi edasi leian sama tänava äärest pisikese poe. Planeeringult ja suuruselt meenutab pood laoboksi või garaaži: sellel puuduvad aknad ning sissepääsuks on keskmisest laiem ukseauk. Müügisaali (või pigem müügitoa) seinte ääres on mõningad riiulid hädavajaliku kraamiga: kartulikrõpsud, maiustused, pesupulber, dušigeelid ja šampoonid ning kindlasti palju muud ja külapoele iseloomulikku kaupa, mida ma hetkel meenutada ei suuda. Ruumi tagumises parempoolses nurgas on väike kassalett ning selle kõrval vaikselt põrisev külmkapp jookidega. Just selle seest otsin välja kaks külma, pooleteiseliitrist veepudelit mis maksavad 1 dinaar tükist. Ost sooritatud, kallan pudelivee ümber oma liitristesse joogipudelitesse, mida kannan seljakoti lihtsasti ligipääsetavates küljetaskutes. Tühi taara rändab koheselt poe ees asuvasse prügikonteinerisse ning liiter vett oma originaalpakendis sukeldub minu seljakoti sügavustesse oma järge ootama.

Jalutades raja alguspunkti suunas möödun tänava ääres olesklevast noormeeste kambast, kes tunduvad mulle, välimuse järgi otsustades, pigem linnainimesed. Seltskonnas kuulatakse telefonist muusikat ning kaks noorsandi on asunud pingelisse duelli doominolaua taga. Mind nähes, lukustub noorte tähelepanu minul: viisaka tervituse järel algab põgus vestlus, mille käigus noored uurivad minu päritolu ja plaanide kohta ning mina saan taaskord võimaluse demonstreerida oma ahast araabia keele sõnavara. Vestluse lõpus saadab vahva seltskond mind, parimate soovide ja kõikvõimalike õnnistustega, teele.

Hüvastijätt Danaga toimub küla serval, kus saavad otsa kivist karbid ning avaneb hingemattev vaade wadile. Distantsilt kiilakana tundunud kivised nõlvad paistavad nüüd hoopis detailsemana: need on väga reljeefsed, meenutades kortsutatud šokolaadipaberit, ning kaetud arvukate puhmastega. Kivimite värvipaletis valitsevad rahulikud liivakarva toonid, mis küündivad äärmustes telliskivi-punaseni. Esmakordselt paistab mulle ka wadi põhi, millest tõuseb, vastupidi langevatele nõlvadele, suur kivine küür. Kogu tervik meenutab seega W-tähte, või, kui kasutada gastronoomilisi metafoore, pealt lahtist hot dogi, milles on selgelt liiga suure saia vahele pandud pisike kabanoss. Hot dogi vorst tundub aga pagana kuum, sest õhk wadi kohal aurab apetiitselt. Danast viib jõesängi põhja järsk, ussina looklev ja rohke lahtise kiviklibuga dekoreeritud “four-by-four” ehk nelikveolise maasturiga läbitav pinnastee. Viimaste ettevalmistustena pakin lahti oma teleskoop-matkakepid, lükkan oma käekellal ning GPS-il käima matkategevuse ja panen kätte kindad. Kell on 4 õhtul, kui mu peas kõlab Tarmo Tiisleri häälega tema legendaarne “Sõidame!!!” ning kauaoodatud seiklus võibki alata!

Wadi Dana

Jõesäng, mille sügavusse laskumas olen, kannab (üllatuslikult!) nime Wadi Dana. Usjas four-by-four on maasturite poolt usinalt üles küntud, paljastades liivase pinnase seest kartuli-suuruseid kivimugulaid. Säärastele kartulitele astumine paneb hüppeliigesed kõikvõimalikes suundades vänderdama, kuid õnneks istub matkasaapa säär raudse haardega ümber pahkluu ning hoiab traumaatilised olukorrad ära. Siiski, põrutan paaril korral vastikult saapaninaga ülemõõdus kardula otsa, mis sunnib mind valjult pruukima sõnu, mida ma siinkohal jätaksin enda teada. Ühtlasi on sellega ka iseendaga vestlemise jää murtud!

Kuigi olen külaga hüvasti jätnud, kohtab teel alla veel üksikuid majapidamisi ja majutusasutusi. Naised riputavad nööridele pesu, mehed putitavad pikape, kanad ja kalkunid kammivad läbi majade ümbrust lootuses leida midagi söödavat. Ühe järjekordse kurvi juures peab lastega pere lõkke ääres piknikut, teepott tulel podisemas. Tee aga kuivab veejoa kombel tasapisi kokku ning muutub metsikumaks; ka maasturi jäljed sulavad liiva sisse kuni jäävad vaid inimeste ja loomade jäljed (ja junnid).

Wadi põhja jõudes seisan ma rohututtide sisse tallatud jalgraja alguses. Minu külgedel kõrguvad ebasümmeetrilised oru nõlvad: parempoolne on väga järsk ja tehtud punasest kivist, mis on tugevalt murenenud ja muudab kalju fassaadi piirjoontest kirjuks; vasak nõlv on laugem, siledam ja kaetud heleda liivase pinnase ning arvukate puhmastega. Wadi vasakut külge silmitsedes märkan poolel teel üles üksikut eeslit, kes on seotud köiega suure rahnu külge ning on ametis rahnu ümbruse tühjaks söömisega. Kivine küür, mida märkasin üleval küla äärel seistes, on otse minu ees, kuid õnneks lookleb teerada sellest paremalt mööda ning kivide otsas turnimine pole hädavajalik. Mulle avanev vaatepilt on ülevalt nähtuga võrreldes teistsugune, kuid jätkuvalt lummav ja aukartust äratav. Seisatan mõneks hetkeks, nautimaks vaadet, vaikust ja jahedat veelonksu ning mõtlen endamisi: siiatulek on end juba praegu ära tasunud.

Jordan Trail ametlik marsruut näeb ette esimese päeva pikkuseks 22 km, kuid selle läbimiseks kuluvat aega mul täna ei ole: kellaseier hiilib vargsi number viiele lähemale ning minu parima info kohaselt saabub pimedus pärast kella kuut. Kuna ees seisab tee läbi wadi, võivad selle kõrged servad valguse varjutada varemgi. Mul on küll kaasas pealamp, mille abil endale aega juurde varastada, ent wadi maastik võib olla ettearvamatu ning lisaks ei ole algav matkaraja lõik märgistatud, muutes pimedas liikumise hädapäraseks lahenduseks ja mitte lõbusaks seikluseks. Nagu selgub, hiljem on põnevaid nüansse teisigi.

Astun oma esimesed sammud wadis hägusalt defineeritud plaaniga kõndida nii palju kui õnnestub ning kompenseerida ülejäänu homme. Kott, mida kannan, kaalub umbes 16 kg ning on pungil kraamist, mis kõrbes hakkama saamiseks vajalik. Mul on 11 pakki kuivtoitu (kõhutunde järgi valitud number), suur pakk pähklisegu, mõned Snickersid ning lahustuvat kohvi; kuiva kraami allaloputamiseks 3 l vett valmidusega tankida kuni 8. Ma võin kõrbes magada ja toota endale joogivett looduslikest allikatest; vee veiniks muutmine ja vee peal kõndimine vajab veel harjutamist. Kuigi suudan mõned päevad end täiesti autonoomselt ära majandada (eeldusel, et leian vähemalt korra päevas veeallika), peaks umbes 12 km juures asuma üks ökohostel, mis muude verstapostide vähesuse juures passib minu õhtu sihtpunktiks rohkem kui hästi.

Vaatamata võrdlemisi hilisele kellaajale, liigub rajal ka teisi inimesi peale minu. Tõsi, kõik nad tulevad vastassuunast, seega nende päev on juba lõpule jõudmas kui minu oma alles algab. Esimesena kohtan ühte noormeest Belgiast, kes kühveldab usinalt matkakeppidega hoogu, seljas lihtne “kekakoti” moodi kahe paelaga seljakott. Mees tuleb Feynanist (seesama koht, kus asub ülalmainitud ökohostel) ning soovitab mul sammu pikemaks venitada, kui tahan enne pimedat kohale jõuda. Laias laastus olen temaga nõus, kuid samas tahab teine osa minust kõikide meelte kaasabil selle matka muljeid ja mälestusi endasse imeda ning kui see nõuab tempo aeglustamist ja suu ammuli ringi vahtimist, siis saagu nii. Ka belglasel pole vabandust kummi venitamiseks – temal seisab ees tõus Danasse ning usutavasti saab see olema tema tänase päeva suurim pingutus. Soovime vastastikku edu ning jätkame teekonda igaüks enda suunas.

Olen tasapisi lähenemas paljumainitud kivisele küürule, kui märkan selle küljel, teerajast kõrgemal kivinuki otsas, istumas kahte siluetti. Justkui tundes mu pilku enda turjal, hakkavad siluetid liigutama ning kaovad siis vaateväljast – eeldatavasti selleks, et kivinuki otsast alla ronida. Tunnen end natuke halvasti, sest paistab, et minu seni avaldumata telepaatilised võimed on rikkunud ühe paarikese romantilise hetke. Romantikud ilmuvad uuesti nähtavale siis, kui olen jõudnud küüru kõrvale ning, sarnaselt belglasele, liiguvad ka nemad Dana poole. Vestluse käigus selgub, et paar on pärit Inglismaalt ja on nüüd tuuritamas rendiautoga mööda Jordaaniat. Tänane tee oli toonud nad Danasse, kus nad otsustasid teha lühikese jalgsimatka oru põhja ja tagasi, ning minu telepaatiline interventsioon tabas neid hetkel, kui nad olid lõpetamas oma võileivapausi.

Viimaseks, möödun mõnesaja meetri järel ka kahest umbes 40-aastasest raja ääres puhkavast mehest, kellest üks mugib isukalt võileiba ja teine õuna. Ehkki meeste näojooned on euroopalikud, meenutavad nad mulle tugevalt indiaanlasi, sest on päikese käes end lobsteri moodi punaseks praadinud. Jään vastuse võlgu, kuidas mehed end sedavõrd kõrbenud nahas tunnevad, kuid minu jaoks on vaatepilt õõvastav. Pikki päevi lagedal või mägedes veetes on päikesepõletus kiire tekkima, sestap olen ennast ettenägelikult sisse pakkinud: kannan jalas pikki matkapükse ning seljas õhukest sun hoodiet ehk “päikesepusa” – UPF40 kaitsefaktoriga kapuutsiga pluusi; lisaks ka kindaid ning nokamütsi. Säärane kostüüm jätab päikesele haavatavaks vaid päikeseprillidest allapoole jääva näo osa, mille kaitsmiseks kasutan päikesekreemi. Sellised matkad on ka harv – kui mitte öelda ainus – kord aastas, mil olen nõus hügieenilist huulepulka kasutama.

Jättes eeldatavalt poola või leedu hõimu punanahad seljataha ei kohta ma järgneva tunni-pooleteise sees enam ühtegi inimest. Küll aga märkan wadi vastasküljel lambakarja, mida valvavad kaks suurt koera, kes mind märgates väsimatult haukuma pistavad. Õnneks lahutab mind lambakarjast lai ja küllaltki sügav lõhe jõesängi põhjas, mis tekitab minu ja pontude vahele mugava puhvri. Inimeste ja muude fauna esindajate vähesuse juures liigub mu tähelepanu taimestikule. Kõikjal mu ümber on maapind täis pikitud kummalisi taimi, mille lehed meenutavad kuju ja väljanägemise poolest tulbi omi, kuid on värvi poolest oluliselt tumedamad, sarnanedes näiteks porrulaugu lehtedele. Kõige veidram osa taimest asub aga maa all – see kasvab välja suurest sibulast, mis sarnaneb välimuselt tugevalt pehkinud valge kilekotiga: sibula pealmised kihid narmendavad elutult ning murenevad kergesti. Kuid ärgem hinnakem raamatut kaane järgi: see taimeke tunneb end kõrbeoludes vägagi koduselt ning enamus minu kõnnitud kilomeetreid möödub selle liigi indiviidide keskel tatsates.

Selfie peatus

Just selliste taimede keskele otsustangi ennast puhkama parkida, kui kõnnitud on umbes 4 ja pool kilomeetrit. Puhkust kui sellist ma tegelikult veel ei vaja, kuid ühte matka alguse selfiet ajaloolist fotojäädvustust küll. Olen rännakule kaasa võtnud oma Fuji X-T5 koos 16-50 mm objektiiviga, mida kannan seljakoti rinnarihma külge kinnitatud kaamerakotis. Koti sees hüpleb rõõmsasti ka väike, aga robustne metallist jalgadega statiiv, mille külge saan kaamera sobivas asendis kinnitada ning paika sihtida. Kogu nimetatud krempel kaalub ligikaudu poolteist kilo ning sedavõrd pika distantsi puhul (eeldatavalt 160-170 km) ei ole see sugugi kergekäeliselt kaasa võetav lisaraskus. Sellele vaatamata on tegu ohverdusega, mida olen nõus tegema, sest plaanin oma teekonnal jäädvustada kõike, mida eksootilisel kõrbemaastikul mulle pakkuda on, ning lisaks ootan ma ärevalt kohtumist ühega seitsmest uuest maailmaimest – suursuguse Petra kaljulinnaga. Täpselt samasugune tehniline lahendus oli mul kaasas ka 2025 Tour du Mont Blanci matkal, millest sain palju indu ja inspiratsiooni, et edaspidigi fotovarustust oma retkedel kaasas tassida.

Improviseeritud fotonurk on mul igatahes välja valitud: see on pisikese künka nõlv, millele on poolkaares ladestunud erineva suurusega roostekarva kivid, moodustades justkui isetekkelise amfiteatri. Nagu keiser ilma keisririigi ja toogata, istun ma uheks üksinduses ühele neist kividest justkui valmistuks jälgima kujuteldavate gladiaatorite nähtamatut võitlust. Ka matkasaapad olen pausi ajaks vahetanud Merellide vastu, millel on suurem ühisosa rooma sandaalidega. Õhtune päike tungib terava nurga alt minu nokamütsi alla ja päikeseprillidest läbi ning paneb silmi kissitama, kuid pildistamise jaoks on selline valgus suurepärane ning väärt igat miimikakortsu. Minu peopesad varjavad diskreetselt telefoni, millel on antud olukorras täita kaugjuhtimispuldi roll, ning sõrmed klõbistavad kaootiliselt ekraanil, püüdes tabada päästiku nuppu. Lõpuks kostub kaamerast võidukas klõpsatus ning ajalooline stseen ongi jäädvustatud. Ja täpselt sama edukalt on raisatud 15 minutit väärtuslikku valget aega – kell on umbes pool kuus.

Aja raiskamisest tingitud süümepiinade saatel sätin end uuesti lahinguvalmidusse ning asun liikuma. Wadi vasakut äärt pidi mänglevalt looklev rada toob mind väikese oja juurde, mis saab alguse kusagilt kõrgemalt Wadi nõlvalt. Suuresti kivisel tasapinnal, vaevumärgatavalt vuliseva veenire näol on tegu tõelise oaasiga – loodus on haaranud igast võimalusest selle õblukese veekogu äärde midagi kasvama pista. Suur osa ojast on peidetud pajule sarnanevate põõsaste sisse, mis lähevad sujuvalt üle pilliroo tihnikuks. Viimases istub neli süsimusta kuldnoka-suurust lindu, kes vilistavad kõrvulukustavalt. Minu peas tekib teooria, et ehk on kuskil seal pilliroo vahel peidus nende lindude pesad ning nõnda vali vokaalkontsert on mõeldud minu tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Püüan austada linnukeste rahu ja õigust privaatsusele ning ületan kiiresti oja, samal ajal kummardades, et pugeda läbi vastaskaldal laiutava kadakapuu hiiglasliku krooni alt.

Matkakepid ja saapatallad välguvad usinalt, sest taevakera muutub aina raskemaks, libisedes järjekindlalt wadi kiviste sirmide taha. Olen otsustanud, et rohkem peatusi ei tee ja saapad tulevad uuesti jalast alles siis, kui olen ökohostelisse jõudnud. Maastik on pigem lihtne: sujuvad laskumised vahelduvad sujuvate tõusudega, kuid suures pildis domineerib siiski langus. Rada on põhjalikult sisse tallatud ning kohati ka täiendavalt märgistatud veoloomade sõnnikuga, mis teeb navigeerimise lihtsaks, aga muudab mind ka natuke laisaks või isegi hooletuks. Nii tekib oht kalduda mõnele kõrvalteele, kui see juhtub “õige” rajaga kokku puutumise hetkel paremini eristatav olema. Paaril korral suudangi seni tummalt kaasa loskunud GPS-i endast välja ajada, kui kuulen marsruudilt kõrvalekaldumisest teavitavat piiksu. Õnneks ei ole wadi kuigi lai ning selles puuduvad suuremad hargnevused, mistõttu lootusetult ära eksida ei ole siin võimalik.

Wadi vingerdab nagu hiiglaslik püüton ja sellest tulenevalt kõigub ka minu vaateväli. Enamasti näen ma enda ees järgmist suuremat kurvi ning olenevalt minu asukohast ka kurvi taha jäävaid nõlvu või kaljusid. Ühe sellise pöörde tagant ilmub äkitselt rajale karavan kolmest eeslist ja neil istuvatest noormeestest. Eeslite külgedele on seotud punnitavad moonakotid, ühel noormehel on õlal vintpüss. Kuna rada jookseb siin mööda wadi nõlva ning ruumiga laiata pole, astun teelt kõrvale, et karavan läbi lubada. Eesliratsanikud tänavad ja naeratavad sõbralikult, samal ajal kui eeslid üksteise sabas minust mööda voorivad. Selline põgus kokkupuude karavaniga tähistab punkti, millest alates hakkavad inimesed uuesti pilti tekkima.

Koerad

Mõne aja pärast jõuan ka esimese asustuseni. Oru vasak nõlv venib välja ja muutub oru põhja juures lapikuks, justkui oleks kellegi hiiglaslik samm selle lömastanud. Tekkinud lagedale platsile on beduiinid püstitanud paar suurt telki ning aediku kanade jaoks. Lisaks passib telkide ümbruses terve hulk kaamleid ja kitsi, kõrgemal nõlva peal nosivad rohtu lambad. Kogu seda väärisvara valvab 6-7 koera, kes on suuresti koondunud lambakarja ümbrusesse, kuid paar tükki lamaskleb ka telkide juures. Kuigi annan endast parima, et mööduda laagrist võimalikult suure kaarega, muutuvad penid üksteise järel rahutuks ning asuvad haukuma; mõni agaram tõstab end isegi maast üles. Õnneks on laagrialal liikumas ka pererahvast, kellega vahetan möödudes lehvitusi ning loodan, et sõbralik matkaja säästetakse koerte närimispulgaks muutumisest. Vahemaa suurenedes kustuvad koerte hääled sarnaselt sellega, kuidas need hetk tagasi sisse lülitusid, kuni lõpuks jääb undama vaid üks eriti tubli poiss.

Päikesekera on nüüd lõplikult peitu pugenud, kuid loojangu värvikirev kuma kiirgab veel viimased hetki mulle teed näidata. Õhtune taevas minu pea kohal segab oma paletti üha tumedamaid toone ning nähtavale ilmuvad tähed. Kuu abile ma täna tõenäoliselt loota ei saa, sest mõne päeva pärast algab ramadaan, mille algust arvestatakse just uue kuutsükli alguse järgi; seniks on aga Maa kaaslane häbelikult peidus. Kasutan viimast valgust, et valmistuda pimedas kõndimiseks: otsin rinnakotist välja pealambi ning pakin mikrofiibrist kotikesse päikeseprillid, mis lähevad nüüd rinnakotis tekkinud tühimiku täiteks. Nokamütsi tööpäev on samuti lõppenud – klõpsan selle karabiiniga rinnale, et võimaldada pealambi valgusvihule maksimaalne tööraadius. Varasematele kogemustele tuginedes jääb lamp siiski esialgu sisse lülitamata – pärast tehisvalgusele üleminekut on silmadel raske uuesti pimedaga kohaneda, seega tark oleks seda võimalikult kaua edasi lükata. Aga on ka veel üks põhjus pealampi vagusi hoida, milleni jõuame peagi…

Õhtuhämaruses heleda paelana kumav teerada toob mu järjekordse telklaagri juurde. Sel korral on paremale poole teed, oru põhja poolitava lõhe äärde paigutatud kolm telki. Kuigi suuri loomakarju telkide läheduses pole, on seal nagu viis kopikat kohal kaks karjakoera, kes võõrast lõhna haistes koheselt haukuma hakkavad ning aeglaselt hiilides lõhna allikat otsima asuvad. Kuna telgid asuvad küllaltki teeraja lähedal, otsustan ronida mööda vasakut wadi nõlva kõrgemale, et tekitada enda jaoks ohutu puhver, aga ka saavutada taktikaliselt soodsam positsioon, juhuks kui peaksin lähenevaid koeri matkakepiga salvama hakkama. Õnneks käsitsivõitluseni asi ei jõua ja lõpuks meelitab koerte lakkamatu haukumine telkidest välja ka paar noorukit, kes loomade peale karjudes nad lõpuks rahunema sunnivad.

Noormehed tõttavad uudishimulikult minu juurde, otsides mälu sügavusest sobivaid inglisekeelseid fraase vestluse alustamiseks. Pärast mõningast kogelemist pakutakse mulle õhtusööki ja öömaja – pakkumine, mille kaalumiseks võtan mõne hetke aega, samal ajal randmel kella piiludes. Oma mõtisklustes jõuan järelduseni, et pole veel liiga hilja mõned kilomeetrid tänasele päevale lisada, täiendava präänikuna mõjub ka potentsiaalne võimalus Feynanis duši all ning portselanil käia. Tänan noori viisakalt, mispeale proovivad nad viimast korda õnne ja küsivad mult suitsu. Õnneliku kokkusattumusena leidub minu rinnakotis poolik pakk sigarillosid, mida sõpradega sünnipäeval jääaugus naljaviluks tõmbasime, kuid kuskil ajusügavustes resideeruv eetikakomisjon ei anna alaealistele tubakatoodete jagamiseks nõusolekut. Sellisel noodil meie vestlus lõppebki ning poisid pöörduvad tagasi oma telki ja mina lahustun üha süvenevas hämaruses.

Wadi kurvide tagant kostuv kauge haukumine ning äsjased kohtumised neljajalgseste valvuritega lisavad pimedas kooserdamisele ebavajalikku vürtsikust – see ei võta küll, tulise salsa kombel, kõhtu lahti, kuid natuke higistama paneb ikka. Vaatan üle oma lahinguplaani – “sõidan” jätkuvalt ilma tuledeta, sest tähtede valgus on kõndimiseks piisav ning pimedas on koertel raskem minu asukohta välja peilida. Meenuvad lapsepõlves kuuldud õpetused, kuidas haukuva koera eesmärk ei ole sind närima tulla, vaid oma majapidamisest eemale peletada. Siiski sai mõni laps ikkagi vahel pureda ka ning selle ennetamiseks on minu menüüs jätkuvalt vehklemisvõtted matkakepiga. Täiendava abinõuna panen GPS-i menüüs valmis sireeninupu, mille vajutus kutsub esile vastikult kileda rütmilise pinina, mis loodetavasti mõjub koertele sama tõhusalt kui mulle endale.

Aeg ja vahemaa kulgevad pimedas hoopis teistmoodi ja ma pole siinjuures kindel, kas kiiremini või aeglasemalt. Suur osa minu energiast kulub praegu silmade pingutamisele, et püsida teel ja vältida kivide otsa koperdamist. Tundub, et porgandit on siiski parasjagu söödud, sest pealambi abi pole jätkuvalt tarvis läinud. Navigeerimist lihtsustavad ka regulaarsed sõnnikuhunnikud, milledest tõusev rammus maalõhn kinnitab minu kurssi vähemalt sama edukalt kui kompass või astrolaab. Lisaks nägemis- ja haistmismeelele on ametis ka kõrvad, mis väsimatult skännivad wadi nõlvadelt minu poole suunatud koerte haukumist, püüdes hinnata vahemaad ning sellega otseses korrelatsioonis olevat ohutaset. Minu taktika paistab toimivat: koerad küll haistavad minu kohalolekut ning kuulevad summutatud müttamist, kuid ei suuda tuvastada, kust see pärineb – sensoorne kassi-hiire mäng on vastastikune. Kuniks…

Feynani juhatav teerada vajub üha kitseneva wadi nõlvade vahele nagu telekapult diivanipatjade keskel. Tõtt-öelda ei kõnnigi ma enam selgelt defineeritud teerajal, vaid mööda liiva ja kruusaga täietud oru põhja. Samm on siin veidi pehmem, kuna lahtine pinnas annab keharaskuse all natuke järele ja amortiseerib koormust jalgadele. Setete rohkusest järeldan, et olen jõudnud oru madalamasse punkti, kus veevoolu kantavad osakesed lõpuks oma liikumise lõpetavad. Kui ma oleksin praegu teatris, siis kõnniksin parteris, samal ajal kui ümbritsevatelt rõdudelt hauguvad neljajalgsed artistid mulle ooperiaariaid. “Milline kummaline etendus“, mõtlen endamisi. Äkitselt asub üks äratuntava häälega laulja mind jälitama, ilmse sooviga jätta autogramm minu pehmetele kudedele. Karvane bariton kappab innukalt minuga kaasa mööda rõdu äärt, kuid siis laskub hääl minuga samale tasapinnale ja läheneb selja tagant. See on hetk, kui minu kontserdielamus muutub drastiliselt ebamugavaks. Keeran end järsult ringi, suunates valgusvihu haukumise allika poole – umbes 15 meetri kaugusel minust helgib pimedas kaks põlevat silma ning serviis teravaid hambaid. Käes on minu kord laulda: otsin oma DNA-ahelast ürgsetelt koopainimestelt päritud fragmendid ning lasen kuuldavale valju möiratuse, samal ajal parema jalaga ähvardavalt koera poole välja astudes. Koer paistab sellisest nahaalsusest rabatud olevat ning lülitab käiguskasti ümber “parkingu” peale, samal ajal kergelt ebalevalt haukumist jätkates. Mina võtan aga esimese käiguga tasapisi kohalt, lambivalgust aeg-ajalt üle õla sihtides. Haukumine on jäänud paigale ja hakkab vaikselt kustuma, pealamp jääb aga nüüdsest peale tööle.

Võõras

Ooperietendus ja selle tagajärjel wadi põhja tekkinud üksik valgusvihk on püüdnud kellegi tähelepanu oru vasakul nõlval: ka sinna tekib helendav täpike, mille suunast kostub inimese kõnet. Püüan aru saada, kas hääle omanik üritab minuga ühendust saada või karjub ta hoopis koerte või teiste inimeste peale. Kuna eeter on jätkuvalt täidetud kaootilise haukumisega, mida oru nõlvad veel omakorda erinevatesse suundadesse laiali peegeldavad, jääb minu küsimus esialgu vastuseta. Jätkan oma kulgemist samal ajal silmanurgast helendavat täpikest jälgides, mis on sarnaselt minuga liikumist alustanud. Tähtede valgus ja lapsepõlves söödud porgandid aitavad mul kindlaks määrata meie trajektoride ristumispunkti – paistab, et ka täpike on võtnud nõuks oru põhja laskuda. Paari minuti möödudes jõuangi vasakult nõlvalt liituva teeraja otsani ning otsustan seal salapärase kuju ära oodata. Tähtede valgustatud siluett tundub kõhnapoolne ja minust väiksemat kasvu; valgusallikaks tema käes on telefon. Püüdes etendada spontaanset joogipeatust, korgin lahti veepudeli ning asun näperdama GPS-seadet, samal ajal vargsi võõra lähenemist jälgides.

Kuid intriigi ei sünni. Nooruk teeb mind vaevu märkama, vastates loiult minu tervitusele ja jätkab, hetkekski peatumata, Feynani suunas vantsimist. Selline mittemidagiütlev seik ei väärikski eraldi kajastamist, kui antud noormehest poleks, kas siis teadlikult või juhuslikult, saanud minu saatjat tänase õhtu sihtkohta. Nagu kaks naftatankerit Hormuzi väinas, triivime omavahel ohutut distantsi säilitades läbi pimeda wadi edasi: mina jätkuvalt oru liivasel põhjal eesli sitahunnikute vahel slaalomit sõites, tema mööda vasakut nõlva üles-alla pendeldades. Noorukil ei paista kiiret olevat, mina ei saaks maastikku ja koti kaalu arvestades kiiremini käia – niisiis püsimegi umbes samas tempos ning vaid harvadel hetkedel kaob tuluke minu vasakul käel mõne suurema põõsa või kivi taha, et siis jälle, natuke maad edasi, välja ilmuda. Kuigi kommunikatsiooni oma satelliidiga mul luua ei õnnestunud, on selline kontaktivaba seltskond siiski julgustav, juhul kui peaksin jälle koertemere sisse jalutama.

Iroonilisel kombel ei kohta ma sel õhtul enam ühtegi koera. Wadi teeb läbi veel mõned väänlemised ning pöörab siis järsult vasakule, samal ajal nõlvasid eesriide kombel laiali tõmmates. Tekkinud lava keskel seisab midagi suurt, mis suudab minu satelliidi tulukese pikaks ajaks enda taha peita. Tegu on mingisuguse imeliku hoonega, mis on kõvasti suurem kui seni nähtud beduiinide telgid. Kuna hoone sees ega selle ümber ei põle ühtegi tuld, on mul, vaatamata kõikidele söödud porgandikilodele, väga raske kindlaks teha, mis see täpselt on. Ka minu teatrilava metafoor ei olnud juhuslikult valitud: objekt seisab mulle umbes rinnuni ulatuva, avara, kivise platvormi peal, seega ei saa ma selle juurde otsejoones jalutada. Muidugi võiksin ka sisse lülitada neliveo režiimi ja proovida äärest üles ronida, kuid otsustan esialgu viisakaks (ja ettevaatlikuks) jääda. Jalutan umbes 90 kraadi vastupäeva mööda lava äärt, kui äkitselt märkan hoone sügavuses nõrka kuma.

Feynan Ecolodge

Matka alustades panin vastava tegevuse jooksma nii oma spordikellal kui GPS-il – kella on mul randmelt palju mugavam piiluda, GPS-ilt eeldaks aga suuremat täpsust, mispärast kipun päeva lõpus statistikat tehes just viimast usaldama. Kuigi mõõtmise ebatäpsusest pole prii kumbki seade, on mu navigeerimisabid täna suurel eriarvamusel: kella arvates on mul viimane kilomeeter alles käimata, samal ajal kui GPS on oma arvutustes kilomeetri võrra lahkem ning positsioneerib mind selle kinnituseks otse Feynan Ecolodge-i lävele. Vastupäeva ümber maja hoovi liikudes leian lõpuks teeraja, mis mind tsiviliseeritud viisil maja sissepääsu poole juhatab. Hoone on kahekorruseline ning üsna kandiliste piirjoontega, mida mul on pimedas keeruline dešifreerida. Esimest korrust ääristab rida põrandast laeni kõrguvad aknaid, mille taga põlevad ruumi sügavusse hajutatud üksikud küünlad. Ühe küünla ümber tundub laua taga istuvat kaks inimest. Ületan kivist terrassi ning leian klaasist aknaruutude hulgast üles ukse, mis viib maja sisemusse.

Uksest sisse astudes tervitab mind jätkuvalt pimedus ning kummalisel kombel ka kõhedalt ulguv tuuletõmme. Atmosfäär sarnaneb tondilossiga, kuid ainus tont selles hetkes olen ma ise – kooserdan ettevaatlikult ringi pealambi valgel, kobakas seljakott turjal, aeg-ajalt matkakeppidega mööda kivist põrandat krigistades. Mind ümbritseb klaasist vaheseinte labürint, mis käib väsinud mõistusele selgelt üle jõu. Läbi ühe klaasseina silman varem nähtud küünaldega ruumi ning otsustan käia mööda selle seina senikaua, kuni leian ukse. Robottolmuimeja taktika kannab vilja – järjekordne klaasist uks asub klaasist ruumi klaasist nurga taga. Ukse tummine metallraam paugatab minu selja taga sulgedes valjult, mille peale kaks laua taga istuvat inimest oma pead minu suunas pööravad.

Akvaariumi meenutava ruumi näol on tegemist söögisaaliga. Selle põrandale on hajutatud umbes kümmekond väikest ruudukujulist söögilauda ning lisaks on pikemaid laudu ruumi äärtes – eeldatavasti toidu serveerimiseks. Mõningatel laudadel põlevad laternates üksikud jämedad küünlad, mis loovad õdusa ja natuke keskaegse meeleolu. Saali keskpaigas, nurgelise kivist samba kõrval, istuvad laua taga umbes minuvanused mees ja naine, kes nähtavasti on õhtusöögiga lõpetanud ja trimpavad klaasidest tundmatut vedelikku. Tervitan ja vabandan viisakalt ning küsin neilt abi vastuvõtulaua leidmiseks – hoone on minu jaoks jätkuvalt arusaamatu ülesehitusega ja seda ennekõike valguse puudumise tõttu. Paarike aitab mind lahkesti infoga ning kinnitab julgustavalt, et tubade saadavusega ei tohiks muret olla – lisaks neile endile olla siin peatumas vaid üks külaline. Tänan viisakalt ja soovin kena õhtu jätku – pikemateks vestlusteks hetkel aega pole, sest viimaste kilomeetritega olen ära seedinud viimsedki Danas söödud õhtuoote jäägid ja nälg kipub nüüd elu kallale.

Check-in

Vastuvõtulaud asub “üle tee” söögisaalist, teisel pool avarat läbikäiku. Ka siin moodustavad sissepääsu klaasist vaheseinad, mille tagant paistab nõrgalt valgustatud kõrge kivist lett. Tiristan häbelikult kella, mispeale ilmub lühikese pausi järel leti taga asuvast ukseaugust välja naeratav kohalik noormees, kes tutvustab end kui Ali ning tervitab lahkelt saabunud rändajat. Mees tundub olevat kolmekümne ligi; ta on riietatud kergesse helehalli rüüsse ning kannab peas traditsioonilist Jordaania salli. Ali kinnitab, et voodikohtadega muret ei ole, kuid hoitab siis, et toad on siiski riigi hinnataset arvestades üsna kallid. See ei tule mulle üllatusena – olin sellele majutusele varasemalt silma peale pannud ning avastanud, et ühe öö eest tuleb köhida 135 dinaari, mis teeb üle 160 euro. Kuna aga eksklusiivne asutus olla valitud National Geographic Travel Magazine poolt maailma 25 parima ökohosteli hulka, olin nõus lolli turisti kombel langema reklaami ohvriks, et kõike pakutavat oma silmaga kaeda. Seda enam, et järgmise öö veedan ma kõrbes, kulutamata eurotki.

Ali palub minult dokumenti ning alustab sisseregistreerimiseks andmeid passist paberile maha kirjutama. Jõudes kodakondsuse reani lööb tema nägu õitsema: “Wow, sa oled esimene inimene Eestist, kes meie juures käinud on!“. Naeratan ja vastan, et mul on suur au seda tiitlit enda nimele kirjutada. Pastakas jätkab paberi kratsimist, kuid peatub siis taas: “Tead, ma ei ole kindel, kas me sulle täna õhtusööki pakkuda saame – köök on juba kinni pandud. Ma võin proovida kokaga rääkida: ehk saab ta sulle midagi kerget kiiresti valmistada, kuid ma ei saa midagi lubada. On see okei?“, muretseb Ali. Vastan, et mul on kaasas kuivtoidupakid, seega nälga ma ei jää. Mõnus oleks lihtsalt pesus käia ja voodis magada. Kuid mure ei jäta Alid: “Kuule, mul on üks sõber, kes elab siin lähedal kõrbes. Tema juures saaksid kindlasti süüa ja voodikoha ja see maksaks sulle ainult 35 dinaari. Sa võid veel ümber mõelda. Ma saan talle helistada ja ta tuleb sulle autoga järgi“. Kui valvsal lugejal võib hakata tekkima kahtlus, kas tegu on ikkagi heatahtliku pakkumisega – ehk üritatakse minust tahtevastaselt ja enneaegselt organidoonorit teha – siis kiirustan teid rahustama: mees tundub siiras ning püüab mulle päriselt võimalikult hästi meelejärgi olla. Jään siiski oma esialgsele valikule kindlaks ja palun Alid kirjatööga jätkata.

Registreermisvorm on täidetud, kohalik paberraha on omanikku vahetanud ja Ali otsib võtmete nagist minu toa võtmeid. “Kahjuks me sulgeme köögi kell 19 ja kuna meil on praegu vähe kliente, siis valmistame me toitu täpselt nii palju kui kulub. Kui sa oleksid saabunud varem, siis kindlasti oleks ka sinule õhtusöök ettenähtud olnud, kuid nüüd ma ei saa enam midagi garanteerida. Palun vabandust“, ei suuda mees teda närivatest süümepiinadest jagu saada. Kinnitan talle, et kõik on hästi, misjärel lubab Ali kindlasti kokka moosida ja püüda mulle kasvõi natukene ninaesist leida. Toa number 2 võti on leitud ning siblin nüüd Ali sabas oma ruumi üle vaatama. Kohe söökla kõrvalt viib teisele korrusele trepp, millest üles ronides oleme… õues?? Vaatan, Ali sabas kõndides, enda ümber ringi ning väsinud aju hakkab lõpuks hostelikompleksi planeeringust natuke paremini sotti saama.

Nelinurkse kompleksi südames on väike ruudukujuline avatud sisehoov. Esimesel korrusel külgneb sisehoov lühikeste galeriidega, mis viivad ehitise erinevatesse nurkadesse ning on ühelt küljelt ilmastikule avatud – see seletab ka tugevat tuuletõmmet, mida tundsin hoonesse sisenedes. Ka söögisaal ja vastuvõtulaud paiknevad hoone sügavuses ühe sellise galerii ääres. Sarnane loogika valitseb ka korrus kõrgemal: siin ümbritseb hoovikest külgedelt rõdu, mille välimise perimeetri ääres asuvadki ökohosteli külaliste toad. Rõdu asub lageda taeva all, tekitades mulje justkui kõnniksid sa lossimüüri peal; hostelitoad oleksid siis sellises kontekstis lossitornideks. Sedavõrd avatud planeering tundub parasvöötmelisest kliimast saabunud inimesele väga eksootiline ning sunnib vägisi fantaseerima, millised olud valitseksid hoone esimesel korrusel kui õues oleks näiteks eestimaine november ning 30-st päevast 25-l sajaks külma paduvihma. Ilmselgelt on Jordaania kõrbes hoopis teised mured, kuigi tugevaid paduvihmasid peaks talvekuudel väidetevalt kohtama ka siin.

Saapad jalast

Tugevalt kulunud sinise värvikihiga kaetud puituks avaneb lõikava krigina saatel ning Ali kaob hetkeks pimedusse. Otse välisuksest edasi on vannituba, mille ukseauku Ali õngitsevalt käe sirutab ning kobab seni, kuni valguse lüliti on leitud. Mees soovib mulle head sisseseadmist ja lahkub, lubades naasta kui õhtusöögi osas on selgus saavutatud. Heidan kohe ukse kõrvale oma seljakoti, mille küljest eraldan Merellid. Asendan täishigistatud päikesepusa kuiva meriinovillase T-särgiga ning viskan esimese koos sokkidega seljakoti najale kuivama. Asun toas ringi vaatama, otsides lülitit, mis ka elutoas valguse läidaks, kuid seda pole kuskil. Samuti ei paista toas olevat ka pistikupesi. Kui nii, siis nii – ehk ongi see üks ökohosteli veidrustest? Vannitoa ukse vahelt immitseva valguse abil tuvastan toas kaks laia, üleskeeratud baldahiinidega voodit. Ruumi tagumises otsas on aken, mille ees seisab pisike kirjutuslaud ja tool; akna taga on rõdu.

Otsustan oma ajaga otstarbekalt ümber käia ning istun potile, millelt kirjutan Monale kiire ettekande olukorrast. Portselanist troonilt ümbrust seirates märkan kraanikausi kõrval väikest akent, mille välimisele poolele on kleepunud geko. Sisalik on, justkui sügavas unes, liikumatult paigale tardunud. Just siis, kui olen oma toimetamise lõpetanud, kõlab koputus uksele, mille tagant teatab Ali hääl, et õhtusöök on valmis. Luban minuti pärast väljas olla, haarates kraanikausi kõrvalt ümmarguse tükikese ökoloogiliselt puhast seepi, mille on valmistanud kohalikud naised (jah, täpselt nii on pakendil kirjas). Toast väljudes kohtun Aliga, kellel on mulle varuks rõõmusõnum: “Õhtusöök on valmis! Kokk proovis sulle järelejäänud toidust midagi kokku panna. Seda pole palju, aga parem kui mitte midagi“. Tänan meest muretsemise eest ning järgnen talle esimesel korrusel asuvasse söögisaali.

Inimtühjas sööklas on kaetud üksik lauake, millele heidab valgust eemal seinal süüdatud lamp. Laual on palju erineva suurusega taldrikuid ja kausikesi mitmesuguste toitudega: siin on praekartulit, tomatihautist, värsket salatit, fermenteeritud köögivilju, lavašši, Danast tuttavaid hapusid oliive, apelsin ning isegi tükk kooki. Joodavast kraamist seisab mu ees klaas mahla ning savist karahvin veega. Hõrgud söögilõhnad tungivad ninna, ühtlasi ka suunurki ülespoole kiskudes. Ali soovib mulle head isu ning lahkub, mina aga asun kõiki loetletud sööke kordamööda taldrikule ning sealt edasi endale suhu kühveldama. Olgugi, et lõppenud matkapäev oli lühikeste hulgast, on mu keha energiast siiski tühi ning keha kinnitada on ütlemata mõnus. Nagu piduriteta buss 1994. aasta filmist “Speed”, vehin ma peatamatult tühjaks kõik taldrikud, tehes erandi vaid oliivide kausikesele – nii palju haput toitu ma korraga ära süüa ei suuda. Einestamise käigus ilmub tagaruumist korraks välja ka lahke kokk ise, kes uurib, kuidas söök maitseb ning saab minu ülevoolava tänulikkuse osaliseks.

Kõht täis, hõikan köögipoolele tänusõnad ja astun sööklast välja, koperdades ukse peal otsa kahele oranžile kassile. Kassid on uudishimulikud ja mäuvad mu pihta, kuid hoiavad esialgu ohutut pikivahet. Nende õnneks või kahjuks olen ma päris osav kassilausuja ning peagi on üks loomadest minu poolt ära võlutud. Nähes noorema looma riskantset lähenemist ja sellele järgnevaid pehmeid silitusi, hakkab ka vanema kassi sees kadeduseuss siplema ning ka tema otsutab täna silitatud saada. Kaks kassi nurruvad nii, et seinad värisevad ja joonistavad, minu ümber jalutades, põrandale nähtamatuid kringleid. Kas läbi juhuse või hoopis kõrvulukustava nurrumise peale ilmub pimedusest välja Ali, kes uurib, kuidas õhtusöögiga rahule jäin. Tänan meest veelkord muretsemise eest ning kinnitan, et toitu oli rohkemgi kui loota oskasin. Ali tutvustab mulle veel viimased administratiivseid üksikasju: hommikusööki saab homme alates kella 8-st, lisaks on hinna sees ka väike kaasavõetav lõunaeine. Elektripesad ja wifi on saadaval vastuvõtulaua kõrval: ökohostel ei ole elektrivõrku ühendatud, seega elektrit toodetakse päikesepaneelidega ning tarbimist tuleb kontrolli all hoida.

Tuppa naastes otsustan end duši all puhtaks nühkida. Soe vesi ja seep annavad kehale uue hingamise ja lahustavad kanguse lihastes. Vett kinni keerates mõtlen endamisi, et tsivilisatsioon on ikka üks tore leiutis küll ja et homme ootab mind nüüd esimene “päris õige” matkapäev, kus tuleb mind praegu ümbritsevad hüved selja taha jätta ja enda heaolu eest ise seista. Selline mõte aga ei kohuta mind, sest olen teinud põhjaliku planeerimise ja kui peakski sündima ootamatusi, tuleb lihtsalt olla sitke ja takistustest läbi närida. Isegi kui need on koerad. Nagu uss, kes on äsja nahka vahetanud, olen ümber sündinud puhtamasse versiooni iseendast ja julgen nüüd lõpuks voodi peale siruli visata. Ühendan telefoni akupangaga ja helistan Facebooki Messengeri vahendusel Monale, et raporteerida tänaseid saavutusi. Mona teeb mulle omakorda ülekande olümpiamängude iluuisutamise võistluselt. Tund aega möödub linnutiivul ja kellaseier jõuab 11 lähedusse, mis tähendab, et on aeg hakata nii kõnele kui ka tänasele päevale joont alla tõmbama. Tunnine kõne sõi minu 10 GB internetipaketist kõigest 42 MB, mis on oodatust kõvasti vähem (tegelikult ma ei osanud midagi ennustada).

Enne veel, kui lõplikult puhkama asun, tahan viia oma akupanga vastuvõtulaua juurde laadima. Ühtlasi on sealne wifi heaks võimaluseks laadida midagi Instagrammi storydesse, et jätta endast jälg ka teiste inimeste jaoks, keda mu käekäik huvitada võiks. Alla jõudes istub üks kohalik mees juba, telefon juhtme otsas, tabureti peal ja vaatab heliga videosid. Laen oma varasemalt välja valitud pildid üles ja otsustan ka oma ahviaju natukeseks hullama lasta – kerin arutult sotsiaalmeediat ja uudiseid, lohutades end sellega, et homme sellist võimalust enam suure tõenäosusega ei teki ja saan harmooniliselt mind ümbritsevat loodust nautida. Umbes veerandtunni järel otsustab tundmatu mees minu seltskonnast lahkuda ning ka mina hakkan kehalt saama vihjeid horisontaalasendi kasulikkuse kohta. Jätan akupanga väiksele puidust lauakesele laadima ja naasen oma kambrisse.

Minu magamisase on sisuliselt kõrgele kivist postamendile asetatud madrats, kuid loomulikult on siin olemas ka kõik muu, mis voodi juurde käima peaks. Kivi muudab küljealuse küllaltki jäigaks, ent minu selg ongi pigem jäigema voodiga harjunud, seega eelistan seda igal juhul vesivoodil magamisele. Ka tekk on ebaharilikult raske, kuid atmosfäär toas on siiski mugavalt soe, seega enamus minust jääb teki alt nagunii välja. Võtan veel enne uinumist välja homse marsruudi märkmed ja vaatan need pealambi valgusel üle. Olen täna läbinud GPS-i andmetel 13.8 km, mis jätab mulle homseks ligikaudu 21 km. Umbes päeva keskpaigas ootab mind ka üpris kõva tõus – silma järgi üle 700 m – ning veeallika juurde jõuan täitsa õhtul, seega tuleb hommikul mehiselt vett kaasa tankida. Õues ulub vihane tuul ning loodan endamisi, et vannitoa akna küljes nähtud geko pole sealt mõne kõvema iiliga minema lennanud. Kahjuks on mu keha juba voodi külge liimunud ja mul ei õnnestu leida endas jõudu geko käekäiku uurima minna. Katan silmad unemaskiga ja topin harjumusest kõrvadesse tropid ning olengi valmis aega seitse ja pool tundi edasi kerima.