Autor: Nikolai Konovalov

Esimene täispikk matkapäev. Kuumusega kohanemine, motivatsiooni proovilepanek. Meeldiv üllatus päeva lõpus.

Hommik

Ärkasin ilma äratuseta paranoilise tundega, et olen natuke liiga kaua maganud. Telefoni haarates said minu kahtlused kinnitust: reeturlik kastike minu käes kurdab, et öö jooksul vahetas seade oma ajatsooni ja pidas seetõttu targemaks seatud äratust mitte rakendada. Võrdlen kellaaega telefonil ning käekellal – mõlemad näitavad paar minutit üle kaheksa. Ju siis sõidab Iisraeli võrk siin piirkonnas aeg-ajalt sisse ja solgutab telefoni kahe riigi vahel. Igatahes täna oli viimane kord, kui telefonil end äratada lasen ja edaspidi loodan käekellale.

Sõit Danasse. Matka algus. Keerulisem kui võinuks olla.

Hommik

Ärkasin vist mingi 7:30. Liivatorm, mis eelmisel päeval päikest varjutas ja aknast välja vaadates fantaasiale väga palju ruumi tekitas, oli päris mitu sammu tagasi astunud. Sain kinnitust, et ka siin riigis on taevas sinist värvi ja et linn ei ole ühtlaselt kollane, nagu vanad fotod pildialbumis. Siiski, kuna looduslikku kivi kasutatakse siinmail ehituses palju, peab linnapildis domineerivaid värvitoone otsima praekapsa värvikaardilt. Teatavat vaheldust pakuvad kauguses päikest peegeldavad klaasist pilvelõhkujad ja hotelli ümbruses kõrguvad küpressid.

Rõõmustan, et keha on seedeelundkonna äratuskella suutnud varajaseks sättida ning nii õnnestub mul veel viimast korda tsivilisatsiooni sanitaartehnilisi hüvesid nautida. Nüüd on julgem hommikusöögilauas tassi kohvi nautida.